Õige kütmine vähendab tulekahjuohtu ja annab tublisti rahalist kokkuhoidu. Millega ja kuidas me kütame? Millal käis viimati korstnapühkija? Ega korstnas pragusid ole? Kui korstnat pühkida aastas ühe korra asemel kaks, hoiame kokku kaks ruumi puid. Nii väidavad korstnapühkijad.
Tihti pannakse pliidi alla mida juhtub. Saaremaa korstnapühkija- meister Madis Mäe sõnutsi on ta oma pikaajalise töö jooksul näinud põletatavat pigi tekitavaid tetrapakendeid, mürgist suitsu eritavat kilet, klooriühendeid tekitavaid ja korstnat söövitavaid plastpudeleid, aga ka ilmselgelt mittepõlevaid materjale nagu klaas, foolium, sealhulgas suitsupakid ja lastemähkmed. Kõige mahukam leid ühes korstnajalas oli 17 ämbrit hakipesa jäätmeid. Tõsi küll, see polnud mitte põlemisest, vaid korstna pikaajalisest hooldamata jätmisest.
Kütmine vajab õhku. Korstna õige hooldus algab õigest kütmisest. Kõrge põlemistemperatuuri saavutamiseks peab küttekolle piisavalt õhku saama. Restkolletega küttekolletel, pliitidel ja osal ahjudel on selleks eraldi kolde all tõmbeuksed. Need peavad kogu põlemise ajal lahti olema. Ahjud ja kaminad, millel need puuduvad (umbse põhjaga kolded), saavad õhku läbi kolde õhuukse ja kütmise algul täiesti avatud kolde välisukse. Siiber peab kogu kütmise ajal täiesti lahti olema! Korstnapühkijad väidavad, et perenaiste seas on levinud eksiarvamus kütta poolkinnise siibriga. Et niimoodi kestvat põlemine kauem ja sama koguse kütusega annab ahi rohkem sooja. Tegelikult on vastupidi – kui siiber on pooleldi kinni, ei põle kütus täielikult ära. Tekib tahm, mis ladestub suitsulõõridesse ja muudab need tuleohtlikuks. Mittetäielik põlemine mõjub ka rahakotile laostavalt.
Esiteks, tuleb sagedamini korstnapühkija kutsuda. Teiseks, kuna kogu kütus ei põle ära, eraldub selle võrra ka vähem soojust ning kütteainet kulub rohkem. Kolmandaks, küttekolde kasutusiga on pea kaks korda lühem kui õigel kütmisel. Siibri võib sulgeda ligi 20 minutit pärast ahjuukse täielikku sulgemist. See väide tekitab tavaliselt vastuseisu: aga kõik on ju ära põlenud! Ometi tuleb meil ette vingusurmasid. Ju siis „kõik” ei olnud ära põlenud …
Ahjutäis märga puitu sisaldab kuni 8 liitrit vett. Mõned ei põlga ära ka ahju alla märga kütust panna. Ent märg kütus soodustab korstnas pigi tekkimist ja seetõttu läheb umbes 70% soojusest kasutult korstnasse. Kõigepealt peab ju vesi ära aurama. See võib kindlasti uskumatu tunduda, aga ahjutäis märga kütust võib sisaldada kuni 8 liitrit vett. Selle põlemisel on temperatuur koldes madal ja kuna põlemine on mittetäielik ja eraldub palju veeauru, rikub see korstnat. Nimelt, kui aur koos tahmaga külmale lõõripinnale sadestub, tekib pigi. Mõelge – kaheksa liitrit on ju pea terve ämbritäis. Proovige see näiteks pliidile panna ja nii ära keeta, et ämber tühi. Elektrit või gaasi kulub kõvasti. Ja tuba on muidugi auru täis. Ei taha, eks ole? Aga ahjus keeta kõlbab küll. Niiskusesisalduse vähendamiseks tuleb koldesse rohkem õhku juhtida. Niimoodi suitsugaasid „lahjenduvad” ja pigi tekib vähem. Seda tuleb eriti arvestada kütmise algul, mil suitsukäigud on külmad. Seevastu õhukuiv puit (õues, ilma katusealuseta kuivanud) annab 80% rohkem sooja kui märg või toores puit. Tiku tõmbamisest siibri sulgemiseni.
Nüüd räägime paar sõna ahju rollist: ahi on soojuse akumulaator. Kütmisel salvestab see endasse soojust, hiljem annab soojuse pikkamööda üle toaõhule. Ka see soojushulk sõltub suurel määral õigest kütmisest. Kui ahju või pliiti õigesti kütta, võib 20–30% kütust kokku hoida, sest sooja saab vähema kütusega rohkem. Pealegi pikeneb ahju kasutusiga niimoodi kaks korda. Mismoodi seda teha?
Umbkoldega ahjus on siiber põlemise ajal täiesti lahti. Umbkoldega ahjul tuleb kolle enne kütmist vanast tuhast puhastada, sest küttematerjal sattub selle sisse ega põle hästi. Kolde esiossa pannakse süütematerjal – paber, pilpad, raod. Nende peale peenemad halud ja kõige peale jämedamad. Otstarbekam on valida lühikesed, ligi 40–50 sentimeetrised halud. Liiga peened halud põlevad kiiresti läbi ja ahi ei jõua soojeneda. Halu keskmine läbimõõt võiks olla 10–15 sentimeetrit. Okaspuu halud võivad olla veidi jämedamad kui kasel ja lepal, kuivad halud jämedamad kui märjad. Halud pannakse koldesuule võimalikult lähedale, kolde tagumine osa tuleb jätta umbes kolmandiku võrra tühjaks. Kui halud on väga lühikesed, umbes 20–25 sentimeetrised, laotakse need kahes reas üksteise taha, kusjuures tagapool olgu jämedamad ja niiskemad. Kui puud on süttinud, pannakse tõmbeuks kinni, kuid välisuks jääb esialgu lahti. Kütmise algul on lõõrid veel külmad ja kui see kokku lükata, ladestuvad veeaurud ja tõrvad lõõride seintele. Kui kütus on umbes 10–20 minuti pärast intensiivselt põlema hakanud (leek on kollane ja suunatud üles, ahjust kostub iseloomulikku mühinat), võib välisukse koomale lükata, ligi 10 sentimeetri peale. Vahepeal võib kolde esiossa halge juurde panna. Nii köeb ahi umbes poolteist-kaks tundi. Kütmise lõpupoole on parem välisukse pilu veelgi vähendada, kuni poole sõrme laiuseni. Välisukse võib sulgeda alles siis, kui leeki enam näha pole ja ahju on jäänud ainult hõõguvad söed. NB! Siiber peab kogu põlemise aja täielikult lahti olema. Selle võib sulgeda alles umbes paarkümmend minutit pärast ahju välisukse sulgemist. Kui aga välisuks ja siiber pärast kütmise lõpetamist liiga pikalt lahti jäävad, läheb soojus korstna kaudu välja.
Restkoldega ahi saab õhku läbi tuharuumi ja resti. Restkoldega ahjul pannakse süütematerjal – paber, pilpad, raod restile kõige alla. Siis peenemad ja kuivemad halud, kõige peale jämedamad ja niiskemad. Kui puud on üleni leekides, suletakse koldeuks täielikult. Kolle saab õhku läbi tuharuumi ja kolderesti. Kui rest pole umbes ja siiber lahti, põleb kütus täielikult ära. Tuharuumi ukse ja hiljem siibri sulgemine on nagu umbkoldega ahju puhul. Pliit kogub lõõridesse rohkem nõge. Pliidil on suitsugaaside tee koldest soemüürini ja läbi selle lõõristiku korstnasse võrdlemisi pikk, samas kolde temperatuur madalam kui ahjul. Seetõttu koguneb soemüüri lõõridesse rohkem tahma ja nõge. Nende peamine allikas on aga siiski vale kütmine. Tõmme peab olema hea. Kui kolderest on ummistunud, kolde all asuv tuhakamber tuhka täis ja siiber pooleldi kinni, tekib lõõrides pigi. Kui siis kütus on veel ka märg ning seetõttu temperatuur eriti madal, on veeauru ning tõrvainete ladestumine lõõri seintele eriti tugev. Seega – enne kütmist tuhakamber tühjaks ja kolderest puhtaks. Kütmise ajal aga siiber täiesti lahti.
Olgu toodud veel üks hoiatav näide niiskuse jõust: läbipõlenud praeahjud. Mõnes peres kuivatatakse praeahjus õunu, niiskeid riideid ja jalanõusid, sagedasti märgi küttepuid. Ja siis öeldakse, et praeahi on läbi põlenud. „Mitte väljastpoolt läbi põlenud, vaid seestpoolt läbi roostetanud,” teab korstnapühkija Madis Mäe.
Külma ahju puhul aitab eelsoojendus. Peab veel üle rõhutama, et halb tõmme alandab põlemise temperatuuri. Kui köetakse kinnise ahjuuksega või üksnes pooleldi avatud siibriga, siis liiguvad gaasid korstnas aeglaselt, jahtuvad seetõttu kiiremini ja sadestuvad lõõridesse. Kui ahi on mitu päeva kütmata, siis jahtub see niivõrd, et tõmme kaob. Selle vastu aitab korstnalõõri eelsoojendamine, tehes algul koldesse väikese tule, näiteks ainult paberiga. Mõnikord pistetakse põlev paber tahmaluugi kaudu korstnalõõri. Seda siiski ei soovita. Kui korsten on puhastamata, siis seal olev tahm ja pigi võivad süttida.
Ahjule on kahjulik ka liigne õhk. Õhk, mis ei võta põlemisest osa, läheb läbi ahju lõõristiku ja jahutab asjatult selle sisepinda. Seepärast ei peaks kolde tõmbe- ja välisuks kogu kütmise aja täiesti lahti olema, vaid tõmbeuks pannakse kohe pärast küttematerjali täielikku süttimist kinni, välisuks aga koomale. Juba ainuüksi tõmbeukse avamine alandab temperatuuri koldes mitmesaja kraadi võrra. Liigne õhk on siiski vähem kahjulik kui pooleldi suletud siibriga kütmine. Pigem olgu õhku rohkem kui teha sellele takistusi siibri või täiesti kinnise ahju välisuksega.
Liigkütmine teeb ahju katki. Üks tüüpilisi vigu on ka liigkütmine. Seda tuleb ette talviti maakodudes ja suvilates, kus talvel harva käiakse. Aga ka muidu käreda pakasega. Tuba külm, ahi külm. Pannakse ahjutäis, ei aita. Siis teine, ahi saab kergelt leige. Siis kolmaski – ja ahi lõhki. Kui ahi pole tükk aega kütta saanud, siis soojus lihtsalt ei jõua nii kiiresti välispinnani. Ahju ei tohi panna liiga palju kütust korraga. Sel juhul kuumeneb ahju sisemus kiiremini kui välispind. Kuna kivid soojenemisel paisuvad, siis kõva kütmise korral teevad need seda ebaühtlaselt. Tagajärjeks on ahju pragunemine.
Kui kütus ei põle täielikult ära, tekivad põlemisproduktid – suits, tahm ja pigi. Suits koosneb mitmesugustest aurudest, tõrva, vaigu ja rasva osakestest ja väga väikestest söeosakestest. Mida väiksemad need söeosakesed on, seda kauem püsivad need õhus. Suitsu värvus ja lõhn sõltuvad põlevast ainest. Korstnapühkija-meister Leo Kalme võib ainuüksi suitsu põhjal öelda, kes mida põletab. Puidu põlemisel on suits hallikasmust. Paberi, heina ja õlgede suits on valkjaskollane ja ärritab silmi. Riide põlemisel on suits pruunikas, kibeda lõhnaga. Kummi ja naftasaaduste suits on tumemust, sel on iseloomulik lõhn. Need suitsud, mis tunduvad kibeda või imala maitsega, on tavaliselt ohtlikud. Nii et tiheasustusega piirkonnas tasub aeg-ajalt ka naabri korstnast tulevale suitsule silm peale visata. Tehkem „naabrivalvet”!